Usalda mind

KAKS UUT NAABRIT, KEL ON MIDAGI ÜHIST:
NAD MÕLEMAD VARJAVAD MIDAGI.

Wendy Moore varjab oma näpatud pudipadi kõigi, sealhulgas oma abikaasa eest. Mees arvab, et Wendy sai teraapia abil kleptomaaniast juba rohkem kui kümme aastat tagasi jagu. Teraapiast oli abi, nagu ka pühendumisest emarollile. Kuid nüüd täidavad hobid, nagu aiapidamine ja mööbli restaureerimine, vaid osa Wendy päevadest, jättes äsja poja kolledžisse saatnud naise ärevuse ja üksinduse küüsi – see kombinatsioon võib aga tema väikese probleemi taaskäivitada. Ta vajab mingit projekti, ja kiiresti. Õnneks on äsja naabermajja kolinud Harper Ross – üksik lastetu sasipäine noorem naine.

Ainus, mida Harper oma elus muuta tahab, on kirjanikublokk, mis ähvardab tema enesekindlusele ja karjäärile lõpu teha. Siis koputab uksele muusa. Tajunud Wendys oma uue antagonisti materjali, hakkab Harper Wendy „abivalmilt“ esitatud nõuandeid kuulama, hoides oma karjääri saladuses, et Wendy rääkimist jätkaks. Loomulikult tekitab Wendy headuse ärakasutamine temas süümepiinu – eriti siis, kui Wendy kosjasobitamiskatseid vilja kannavad –, kuid Harperi uus romaan kirjutab end praktiliselt ise.

Just siis, kui tõeline sõprus juuri alla ajama hakkab, tulevad mõlema naise pettused päevavalgele, ohustades nii Wendy kui ka Harperi tulevikku, ja sundides neid oma tegeliku olemusega rahu sõlmima. Seda on muidugi lihtsam öelda kui teha.