Nicola Cornick
Esimesed kaheksateist aastat elas Nicola Yorkshire’is kiviviske kaugusel nõmmedest, mis andsid õdedele Brontëdele inspiratsiooni kirjutada “Jane Eyre” ja “Vihurimäe”. Tema üks vanaisa oli luuletaja ning tema perekonnas oli õpetajaid ja innukaid lugejaid, kes tõid koju hulgaliselt raamatuid. Sellises keskkonnas oli Nicolal võimatu raamatukoi staatusest pääseda.
Nicola kohtus oma tulevase abikaasaga ülikoolis, ehkki tal kulus neli aastat, enne kui ta taipas, et see mees on eriline ja rohkem kui ainult sõber. Tema taibukas abikaasa oli seda juba tükk aega tagasi mõistnud ja lõpuks leidsid nad ka ühise keele.
Kuna Nicolal võtab asjadest arusaamine aega, ei mõistnud ta aastaid, et ta on loodud kirjanikuks. Ta kirjutas vabal ajal romaanikatkeid, aga ei lõpetanud ühtegi. Viimaks saatis ta ühe ajaloolise armastusromaani kolm esimest peatükki Millsi & Booni ning ehkki need saadeti tagasi, avastas Nicola, et ta ei suuda enam kirjutamist lõpetada.
Õnneks läks tal kolmandal katsel paremini ja ta pole seda kunagi kahetsenud.
