Kuidas me ei olnud

Ootamatu sõprus seitsmekümnendates eluaastates mehe ja palju noorema naise vahel muutub looks murtud usaldusest, kaotatud armastusest ning äärmiselt ebatõenäolisest ja ettearvamatust lootuse tärkamisest.

„Kas sa üritad end ära tappa või oled sa lihtsalt loll?“

Marcie Malone ei arvanud end ei tappa soovivat ega ka rumal olevat, kuid kui ta ilma igasuguse plaanita Georgia osariigist Florida edelarannikule sõidab ja võõra inimese kodus ärkab, pole ta enam kummaski kindel. Rusutud, ootamatust kaotusest murtud südamega ja ilma meheta, keda ta sügavalt usaldas, jätab Marcie seljataha nii tolle mehe, oma töö kui ka kogu muu elu. Kuid siis avastab ta, et tal pole kuhugi minna.

Herman Flint on juba seitsekümmend aastat ühes hääbuvas Florida suvituslinnas elanud ja enda arvates kõike näinud, kuid tema akna all rannal kokku kukkunud naine on ka tema jaoks midagi uut. Too on selgelt mingit sorti jamas, millega Flint ei taha mingit tegemist teha – ta oli õppinud väga hästi omaette hakkama saama, ilma et kellegi teise pärast muretsema peaks. Kuid hoolimata kõigest kutsub ta Marcie ikkagi sisse ja lubab tal jääda, kuni too jalad alla on saanud. Tingimusel, et ta mehele ette ei jää.

Kui see kummaline paar õpib aeglaselt toime tulema elu ebaõnnestumistega, peavad Marcie ja Flint otsustama, kuidas seista silmitsi minevikuga, mille eest nad põgenenud on, ja üritama leida viisi eluga edasi minna nende inimeste kõrval, kellest nad kõige enam hoolivad.