Üks detsembrihommik

Üks juhuslik kohtumine. Kaks võõrast. Ja veidi võluväge...

Viiekümne viie aastane Peg on end nii kaua üksildasena tundnud, kui ta mäletab. Istudes liiklusummikus, kui kõikjal ta ümber langeb pehmet lund, võib ta vaid loota, et jõuab turvaliselt koju ja saab jõulud veeta teki sisse mähkunult oma vanas Cotswoldi majas kamina ees. Tal pole aimugi, et peagi muutub kõik…

Sest ka Henry on liiklusummikus lõksus ning kui autod täiesti seisma jäävad, hakkab ta Pegiga vestlema, süües koduküpsetatud Inglise jõulukoogikesi ja juues kuuma teed. Henry, kes on Pegist peajagu pikem, seljas tumesinine vahvelkoes kampsun, mille küünarnukid on hõredaks kulunud, on lobeda jutuga. Kilpkonnamustriga prillid üles tumedatele lokkidele lükatud, ajab ta Pegi naerma ja nende vahel tekib klapp. Õhkkond nende vahel muutub ja Peg taipab, et pole ammu niimoodi naeratanud.

Peg saab teada, et ka Henry on vallaline ning teel naaberkülla, et veeta järjekordsed teeseldult lõbusad perejõulud oma talumatult täiusliku minia seltsis. Kuid enne kui nad jõuavad oma telefoninumbreid vahetada, hakkavad autod taas liikuma ning Peg ja Henry on sunnitud teineteisest lahku minema…

Peg arvab, et ei näe Henryt enam kunagi. Ent mõni päev hiljem kõlab uksel koputus: Henry vajab ta abi. Kohe on Peg kindel, et need jõulud saavad unustamatud olema moel, mida ta poleks osanud ettegi kujutada. Kas ta julgeb endale lubada seda, et astub suhtesse ja riskib haiget saamisega, või põikleb ta sellest kõrvale?

Peg ei ava oma südant mitte kellelegi. Aga kas jõulumaagia suudab veenda teda oma südant kellelegi erilisele kinkima…?