Laurie Breton
Laurie kirjeldab end ühel oma eluetapil “salakirjanikuna” – ta kirjutas salaja Suurt Ameerika Romaani, võideldes samal ajal iseendaga. “Ma ei kirjutanud midagi lõpuni valmis. Mul kulus kakskümmend aastat ühe raamatu kirjutamisele, ümber kirjutamisele ja veel kord ümber kirjutamisele. Aga valmis ma seda ei saanud.”
Laurie töötas neil aastail mitmesugustes ametites – oli sekretär, ettekandja, meditsiiniõde, tudeng, Tupperware’i müüja, ketraja puuvillaveskis, vastuvõtja keemilises puhastuses –, “aga iga kord, kui ma tõotasin kirjutamisega lõpparve teha ja täiskasvanuks saada, tõi muusa kuuldavale oma kaebliku sireenihala ning viimaks andsin ma alla ja hakkasin taas kirjutama.” Ehkki kõik need ametid ja kogemused ei viinud kuhugi, andsid need Lauriele lugude vestmiseks küllaga materjali.
Neljakümnesena tabas Lauriet tema enda sõnul ilmutus. “Sain aru, et kui ma tahan tõesti kirjanikuks saada, pean midagi valmis kirjutama ja teistele lugeda andma.” Selleks liitus ta mitmete Interneti kriitikute rühmadega, kuni leidis maailma parima kriitiku ja lõpetas raamatu, mida ta peaaegu kakskümmend aastat oli üritanud valmis kirjutada.
Kui see moraalne takistus oli ületatud, ei peatanud Lauriet enam miski – ta pidi ju kakskümmend aastat tasa tegema. Teist raamatut kirjutas ta kolm nädalat. Kolmas valmis samuti kiiresti. Pärast pooltteist aastat äraütlemisi müüs Laurie viimaks oma esimese raamatu (valmimisjärjekorras kolmanda) ja pärast paari parandust napsas üks kirjastus ka tema esimese käsikirja endale.
Täiskasvanud poja ja teismelise tütre ema elab saja-aastases majas Maine’is Augustas koos abikaasa ja tütrega.
