Õed nagu meie. Mischief Bay, 4. raamat

Õe aiapoolel on rohi alati rohelisem...

Pärast lahutust jäi Harper Szymanskile perekonnanimi, mida mitte keegi ei osanud kirjutada, maja, mida ta ei saanud endale lubada, ja teismeline tütar, kes hoidis temast eemale. Ta oli hädas, et täita oma äsja alustatud virtuaalassistendiäri kõrvalt võimuka ema jaburaid nõudmisi – mille kohaselt kodus pidi olema kõik alati viimase peal tipp-topp – ja maksta ära arved, mille juures olid abiks sellised kliendid nagu Lucas – tüütu elumees, keda ta enda sõnul tõmbasid Harperi poole äsja ahjust võetud küpsised.

Kuigi doktor Stacey Bloom oli pool elu koolipinki nühkinud, ei valmistanud see teda ette kõige hirmutavamaks katsumuseks – emaduseks. Tema ei olnud pärinud Harperi kodukoldehoidjageeni ja elas eituses ega olnud lapse sünniks valmis. Veelgi hullem oli aga see, et ema saaks šoki, kui kuuleb, et lapsega kavatseb koju jääda Stacey abikaasa... seda muidugi juhul, kui Stacey üldse leiab julgust emale rasedusest rääkida. Nii Harper kui ka Stacey olid omal moel eluga puntras, kuid koos olid nad võimelised tulema toime kõigega: nii võimuka ema, hirmutavate beebipoodide kui ka eksabikaasa pulmadega.


Vaata ka:

Mischief Bay tüdrukud. Mischief Bay, 1. raamat
Sõbrad, kes jäävad. Mischief Bay, 2. raamat
Miljon väikest asja. Mischief Bay, 3. raamat