Kiri Nana Rose’ilt. Dune Island, 3. raamat

„Mu kallid tüdrukud. Te olite kunagi selles majas nii õnnelikud. Nüüd, kui mind enam ei ole, palun teilt ainult seda, et veedaksite Dune Islandil koos ühe viimase suve. Ja palun andestage mulle, oma Nanale, saladus, mille ma teile nüüd avaldan…“

Kui hiljuti südame murdnud Jill saabub kuslapuu taha peitunud rannamajja, mille ta on pärinud oma armastatud vanaemalt, loodab ta veenda oma kaht õde mitte müüma kohta, mis on tulvil õnnelikke lapsepõlvemälestusi. Kuid laual ootav ümbrik muudab kõike. Nana Rose lubab neile oma elegantse käekirjaga, et igal suvepäeval saabub uus kiri, mis paljastab lõpuks perekonnasaladuse, mida ta ei soovi endaga hauda kaasa võtta.

Vapustatud Jill ootab ärevalt iga järgmist kibemagusate mälestustega kirja, kus on juttu Nana kaksikõest – õest, keda Nana armastas rohkem kui kedagi teist ja kelle ta kaotas liigagi noorelt. Aga miks ei rääkinud Nana sellest traagilisest kaotusest kunagi oma lapselastele?

Oodates igal õhtul päikeseloojangut ja mõeldes, kui hästi nad Nana Roseʼi tegelikult tundsid, kogeb Jill, et tema pere on muutunud üksteisega lähedasemaks kui kunagi varem. Pärast juhuslikku kohtumist sinisilmse arboristi Alexiga hakkab ta mõtlema, kas Nana ehk uskus, et Dune Islandile naasmine aitab ka Jillil armastuse leida.

Aga kui saabub Nana viimane kiri, on tõde kaksikõe saatuse kohta veel šokeerivam, kui Jill oleks osanud iial ette kujutada. Ühtäkki tundub maja müümine ainsa viisina edasi minna, hoolimata võimalusest Alexiga õnnelikuks saada.

Kas Jill suudab luua õdede vahel uued sidemed ja päästa nende päranduse või rebib Nana Roseʼi saladus nad kõik lõplikult lahku?

Vaata ka:

Suvi Hope Havenis. Dune Island, 1. raamat
Tädi Ivy maamaja. Dune Island, 2. raamat